 |
||||||
|
Noppeid Hiiumaa muinsuskaitseliikumise ajaloost 1987 02 17 Nõukogude Hiiumaa - Seltsi eest sõna sekka
Ain Tähiste Nädal tagasi toimus Tallinnas sündmus, mille käigus sai suurte, põhjusmõtteliste ja aateliste tõdemuste kõrval tajutud ka üht üsna maist asja – nimelt seda, et kuus tundi ühtejärge umbses, pilgeni täiskiilutud ruumis püsti seista ei puugi ollagi pingutav tegevus, kui on, mida kuulata, kui kõik need kuus tundi räägitakse ASJAST. Ja toimus Eesti muinsuskaitseklubide teine kokkutulek. Selle arutlusaineks oli muinsuskaitseseltsi loomise vajadus ja võimalused Eestis. Eesti NSV on teiste liiduvabariikidega võrreldes kaunis paradoksaalses olukorras: meil puudub muinsuskaitseselts. Siin oleme ainukesed. Hulk ametlikke institutsioone on olemas – muuseumid, inspektsioonid, instituudid, restaureerimisvalitsused – ja need töötavad ka, oma kasinate võimaluste kiuste üsna tublisti. Tänini puudub aga ametiväline, ühiskondlik, rahvast lähtuv tasand – selts. Olemasolev kodu-uurimisliikumine muinsuskaitset hõlmata ei suuda, mitmel pool tegutsevad ka muinsuskaitseklubid, meil ainukesena „Kodusaar”, nende koguarv on 17, kõige värskem on luteriusu kiriku moodustatud „Portaal”. Nende tegevus on aga küllaltki juhuslik, puudust tuntakse ka asjatundlikust ja koordineerivast juhtimisest. Küsimusele, miks meil sellist seltsi pole, on kõige üldisem vastus, et kultuuriministeerium ei ole vastava institutsiooni loomist vajalikuks pidanud ning andnud asjaomastele instantsidele seni kehtiva seisukoha – seltsile ei. AGA SELTSI ON VAJA! Seda ei ütle mitte mina siin selles loos, vaid seda rõhutasid kõik kolmkümmend kõnelejat kinomajas koosolekul. Igas kõnes oli see mõte sees, öelnuks seda siis meie sakraalarhitektuuri korüfee Villem Raam, Kirjanike Liidu esindaja Lennart Meri, keemik Tullio Ilomets, arheoloog Vello Lõugas või teised. Millega tegeleks selts – näiteks Hiiumaal? Kõigepealt, aitaks välja selgitada, mis on veel meil teadmata möödaniku kultuuripärandist. Isikud, kes selle töö peal on, muuseumirahvas näiteks, ei jõua kõikjale. Võimatu oleks neil tegelda – ütleme kasvõi memuaaride ja mälestuste jäädvustamisega. Aeg aga läheb ja lähevad ka meenutused koos nende kandjatega Toonela radadele. Siis veel: organiseeriks üldrahvalikku kultuurikaitset. Mälestis säilib kõige paremini siis, kui teda ümbritseb rahva hoolitsus. Aga et see tekiks, peab rahvas oma mineviku väärtusest teadlik olema. Praegusel hetkel on nõnda, et ametlikele institutsioonidele on mälestiste kaitse ja nende eest hoolitsemine üle jõu käiv. Kaugele seda tõika tõestama pole vaja minna, rohtunud kalmed ja üha enam värvi maha kooriv ja murenev Kõpu majakas (muide, NSV Liidu vanim majakas) räägivad kurba keelt. Praegune asjast huvitatute initsiatiiv on juhuslikku laadi, asja veab peamiselt vaid kellegi isiklik energia. Selts ulataks riiklikule muinsuskaitsesüsteemile entusiastide töökäed, aitaks tõmmata tegevusse uusi jõude. Üks suur ja tõsine töö tuleb ära teha. Taastada katkemakippuv järjepidevus põlvkondade vahel, muuta väärtushinnanguid, aidata mõjulepääsu mõtlemisviisile, kus majanduslikule kalkulatsioonile eelneb asja eetiline hindamine. Raskevõitu selgitada, aga uut ei tohi luua vana arvel. Uue loomine on ju elu jätkamine, elu tähendab aga kandumist minevikust tulevikku ja minevikku hävitades hävitame omaenese mälu. Mismoodi see järjepidevus siis väidetavalt katkenud olla võiks? Näidetena lõhkumised surnuaedades – tähendab, noortele ei toimi enam justkui enesestmõistetav käsk „austa oma esivanemate mälestust”. Hoopis nõutuks teeb aga asetleidnud juhtumitest leebete järelduste tegemine – ükskõiksus, hetkepoliitiline möödavaatamine (et statistikat mitte rikkuda!) võib tegelikkuses üleastumisi kordama ahvatleda (ei karistata ju). Meie tuulikuteaktsioonis ei mõjunud enamikule tegelikele remonti jaile probleemi eetiline püstitamine. Asja pani liikuma (loodetavasti?) vaid alles administreeriv sund. ... Need olid vaid mõned, väga kokkuvõetud mõtted. Teha oleks tohutult rohkem. Üks rõhuasetus läbis veel paljusid koosoleku ülesastumisi: vaja on kasvatada noori! Kooliprogrammis saab meie oma minevik käsitletud vaid üsna väikese, fragmentaarsete osadena, päris kohapealne ajalugu jääb sellest hoopiski kõrvale. Muinsuskaitseseltsi üks ülesandeid oleks selle lünga kõrvaldamine – hariv funktsioon seega. Ja muidugi propaganda, propaganda! Mälestiste kaitset on vaja rohkem reklaamida, õhutada rahva ühisvaimsust. Läheneb näiteks kunagi dr. Jakob Hurda algatud vanavarakogumise liikumise sajas aastapäev. Mis oleks parem reklaam uuele seltsile, kui selle ülla aktsiooni kordamine! Seni aga liigub veel vaid mõte. Loodame, et ka tegu ei jää tulemata. Mõtle Sinagi, lugeja, meie rahva mineviku ja selle säilmete peale. Mida oled Sa nende jäädvustamiseks teinud? „KS” Tallinna noorte „Kodulinn” on teada-tuntud ühendus. Juba vanem kui kümneaastane, oma majagi Tallinna vanalinnas olemas. Haapsallaste „Noor-Läänlane” seevastu alles oma esimesi samme ja Hiiumaa „Kodusaar” oma kolmandat aastat astuv. Ühtemoodi mõtlevaid noori ühendavad on nad aga kõik. Need kolm noorteliikumist said mai alguspäevil meie mail kokku, Hiiumaa-sõidu eestvedajaiks olid tallinlased, meie asi oli kohapeal töötegemine ja meelelahutused korraldada. Üritus algas pärast kohtumist Heltermaal lõunasöögiga Valipe maalinnal. Siis sai üle vaadatud Suuremõisa loss ja Pühalepa kirik. Edasi läbi Hagaste Hellamaale ja sealt Soerasse. Lõpuks veel tiir mööda vana Kärdlat ja oligi esimene päev õhtul. Ahjaa, Kroogis, kuhu külalised elama pandi, oli veel võrkpallivõistlus Tallinna ja hiidlaste vahel, mille võidupärja külalislahkelt pealinlastele loovutasime. Laupäev oli tõsine tööpäev. Ette sai võetud üsna omapärane tegemine – etno-graafilised väljaladumised, kui nii võiks öelda. Endise Vaemla mõisa sepapada on praeguseks saatuse hooles ja rämpsu otsast otsani täis. Et aga sihukestes kohtades peale rämpsu veel üht-teist leiduda võib (ei-ei, mitte kulda, selle otsijad olid ahjud-seinad juba ammu läbi tuustida jõudnud), mis muuseumirahvast huvitaks, on ülimalt tõenäoline. Seal siis rühmatud saigi. Juuresolev pilt on tabanud küll hetke, mil töö selleks korraks küll ühele poole saamas on, aga tehtud sai üsnagi palju ja muuseumi varasalved taas veidi rikkamaks. Ja siis sai käidud Sääre tirbil ja Kassari kabeli juures ja koduloomuuseumis ja Käina kiriku varemeis. Viimasel päeval viis reis Kõppu. Ring peale sealseile huviväärsusile samuti. Kui mandrinoored end Heltermaa poole sättima hakkasid, oli kindel teadmine, et kokkusaamine ei pea mitte viimaseks jääma. Kus ja millal, selgub hiljem. Sulev Muttik Inimtegevus on meretagusele Hiiumaale tunnustamist väärivaid jälgi jätnud. Püsivamad neist on muinaiskalmed ja sakraalrajatised. Pühalepa kiriku ehitusaeg on XIII sajandis, aegu ja inimesi on näinud ka Käina ja Reigi kirikud. Saare sümboliks on saanud Kõpu tuletorn, mis juba üle nelja ja poole sajandi on meremehi nende ohtlikul teel hoiatanud. Maastiku- ja ajapildist on lahutamatud pukktuulikud. Need on vaid mõned näited Hiiumaa rikkalikest ajaloomälestistest, mis vajavad kaitset ja hoolt. Möödunud nädalal kogunesid poolsada saare muinsusmälestiste pärast südant valutajat Kärdla kultuurimajja, et mõtestada asjalooga seonduvat ja luua kaitset väärivate objektide korrastamise organisatsiooniline alus. Kohal oliid ka noorteklubi „Kodusaar” liikmed. Otsustati luua Hiiumaa muinsuskaitseklubi ja valiti delegaadid detsembrikuus Tallinnas toimuvale Muinsuskaitse Seltsi asutamiskongressile. Hiidlaste probleemidega sõidavad pealinna koduloomuuseumi peavarahoidja Helgi Põllo, teenekas pedagoog Volli Mäeumbaed ja ajakirjanik Ain Tähiste.
Vahur Alas Täna hommikust kestab Tallinnas Ametiühingute Majas Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutav kogu. Hiiumaalt on seal kolm saadikut: Helgi Põllo, Volli Mäeumbaed ja Ain Tähiste. Kaks esimest valiti meie esindajaiks Hiiumaa üldsuse koosolekul, A. Tähiste esindab „Kodusaart”. Saadikud said ülesande rääkida meie probleemidest seoses piiride avamisega, konkreetne juhend on teha parandus põhikirja – alandada muinsuskaitse seltsi noorliikme vanusepiiri. Ain Tähiste, EMS Volikogu liige Läinud laupäeval sai Eesti muinsuskaitseliikumine de jure staatuse: loodi Eesti Muinsuskaitse Selts. Juba ammu küpsenud mõte sai teoks ning meie ligi kolmetuhandeliseks paisunud pere lõpuks ühe katuse alla. Värske seltsi liikmeid on Hiiumaal paarikümne ümber – „Kodusaare” vanemad liikmed ning mõned hajaliikmed. Kel aga süda meie muististe pärast kripeldamas ning tahtmine asjas kaasa lüüa – olete teretulnud! Selts sai loodud ning argipäev on nüüd saabunud. See argipäev võtab meid aga vastu üsnagi arenematu riikliku muinsuskaitseinstantside võrguga. Napib arheolooge, restauraatoreid. Mälestisi, mis vajavad kordategemist, on mitu-mitu korda rohkem kui neid, mis oma täies ilus ja tervises meile meie oma ajalugu ning minevikku väärtustavad. Ei erine siin Hiiumaa olukordki oluliselt teistest Eestimaa kantidest. Korras mälestisi võib pea ühe käe sõrmedel üles loetleda ning ehkki meie restauraatorid koguvad tublisti jõudu: kolme-nelja aasta pärast peaksid nad jõudma kolm korda nii palju tööd teha, kui praegu – ei ole seegi tööde maht vastav Hiiumaa tegelikele vajadustele. Millised sihid seadis muinsuskaitsekongress? Räägiti seal palju, räägiti tuliselt. Kaks tunnussõna olid paljude kõnede teemas – „noored” ning „suhtumine, mõttelaad”. Meie noorsoo väärtushinnangus ei ole hoolitsus ning respekt oma mineviku vastu päris õigel kohal. Kui küsida neilt, mida tähendab nende jaoks kodumaa-armastus, saame vastuse – midagi, mis seostub kangelastegudega sõjas, millegi suure ja heroilisega. Vastuses on ülekaalus õõnes pateetika, ammutuntud laused. Kui paljud neist näevad aga selle tunde algust oma koduukse ees, oma lähemas ümbruses? Pigem vastupidi – osa neist on oma ümbrusega vaenujalal ning see väljendub lõhkumistes ja rüüstamistes, mis panrakse toime nii muististe kallal kui muudel objektidel. Kust saab selline suhtumine alguse? Mõte kipub sinna kanti, et meie ühiskondlikest väärtushinnanguist. Mälestised ning ajalugu on meil endiselt teatava inimgrupi eralõbu. Võib-olla on see natuke ülepingutatud hinnang, üsna kindlalt võib aga öelda, et kogu rahva asi see kindlasti ei ole. Ja enne, kui ta selleks ei saa, pole lootustki, et lõpeb ükskõiksus, lagastamine, meie „mälestiste täispasandamine”, nagu halastamatult ütles EMS-i asutamisfoorumil Jaan Kross. Väärtushinnangud peavad muutuma rahva seas, peavad aga muutuma ka ülalpool. See jutt on selleks, et selge on üks asi – loota muinsuskaitses ainult ühiskondlikule aktiivile on end tühjade lootustega toitmine. Entusiastid saavad koguda infot, aidata koristada ja korrastada mõnd mälestist, olla järelevaatajad. Restaureerimistöö on aga suur ja tõsine ettevõtmine, raskemgi ning spetsiifilisem kui muu ehitamine. Meie mälestiste korrastamine ning korrashoidmine saab olla edukas vaid ÜLDRAHVALIKU ettevõtmisena. Mida teha aga neil, kes nüüd, Muinsuskaitseseltsi loomisest innustust saanuina tunnevad südames kripeldust ja tahaksid mõnele ettevõtmisele õlga alla panna? Mõelge oma mõtted ja tahtmised selgeks, Hiiumaa muinsuskaitsehuvilise avalikkusega kohtume tuleva aasta alguses, et üheskoos ning meie ajaloolaste ning muuseumitöötajate abiga seada sihte edasiseks tegevuseks. Aatelisusele peab lisanduma tõhus töö!
Ain Tähiste, EMS Volikogu liige Ootame teid kokku, et pidada tulevikuplaane. Koduloomuuseum pakub omalt poolt välja tegevusmaid ja -suundi, iga muinsuskaitsehuviline peaks aga endale teadvustama, milline võiks olla tema panus meie saare näo paremaks kujundamisel, tema ajaloopärandi säilitamisel. Ootame kõiki, kel huvi Eesti Muinsuskaitse Seltsi tegevuse vastu, Kärdlasse rajooni kultuurimajja NÄDALA PÄRAST, neljapäeval, 25. veebruaril kell 17. Tule, kaasas head mõtted ja tegevusind! Ain Tähiste, EMS Volikogu liige on neljapäeval, 18. veebruaril algusega kell 17 rajooni kultuurimajas. Juttu tuleb Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamisest, esimestest sammudest tema tegevuses. Muuseumiinimesed räägivad oma tegemistest ja sellest, milles oodatakse abi ühiskondlikult muinsuskaitselt. Sama jututeema on ka Hiiumaa restauraatoreilt. Koosolekule oodatakse kõiki, kel huvi Eesti Muinsuskaitse Seltsi tegevuses osaleda. Tulge oma nõu ja jõuga kaasa aitama meie muinsustegevuse edendamisele! Ain Tähiste, EMS Volikogu liige Neljapäeva õhtul kogunes Kärdlasse rajooni kultuurimajja seltskond inimesi, kes huvitatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi tegevuses kaasalöömisest. Tuldi selleks, et aru pidada, mida on Hiiumaal võimalik ära teha, kuidas abistada muuseumiinimesi ning restauraatoreid. Kokku tuli paarikümne inimese ringis. Otsustati moodustada Hiiumaa Muinsuskaitse Selts, kes hakkab taotlema ühinemist EMS-ga, Hiiumaa noorteliikumine „Kodusaare jääb iseseisva üksusena edasi tegutsema, küll aga kuulub ühtlasi meie Seltsi. Koosolekul kuulati, mida ootavad meilt riiklikud muinsuskaitseorganid, planeeriti tegevussuundi. Abi ootab koduloomuuseum, kuna eksponaatide hoiuruumi saamisega tuleb fondis olevad esemed sinna transportida, enne neid korrastada ja puhastada. Ette võetakse ka Suuremõisa kompleksi kuuluvate kunagiste kõrtsivaremete puhastamine risust ja võsast. Oma tegemistest antakse avalikult teada, kaasalöömise võimalus on kõigil. 5. aprill 1988 Nõukogude Hiiumaa Neljapäeval, 7. aprillil algusega kell 17 toimub Kärdlas kultuurimajas muinsuskaitsekoosolek. Juttu tuleb Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogus räägitust, rahvapärimuse korjamisest, eesseisvast muinsuskaitsekuust, korjandustest. Oodatud on nii EMS-i liikmed kui ka kõik need, kes seltsi tegevuses veel kaasa lüüa pole jõudnud, aga asja vastu huvi tunnevad. Ain Tähiste Aprillikuu keskpaigast mai keskpaigani on olnud aeg, mil kuu aja vältel pööratakse tavapärasemast suuremat tähelepanu meie mälestistele. See aeg on olnud muinsuskaitsekuu. Tänavu ilmestab seda aega vastloodud Eesti Muinsuskaitse Seltsi olemasolu. Üle kogu maa hakkab käima töö muinsuste korrastamisel, kultuuriloo jäädvustamisel. Käivitatud on ajaloolise pärimuse suurkogumine – J. Hurda sada aastat tagasi välja kuulutatud rahvaluulekogumise mälestuseks. Seda korraldab EMS. Kirjandusmuuseum omakorda kuulutas välja rahvaluule kogumise – analoogse sajand tagasi alustatuga (vt. „NH” nr. 44 14. 04. 88). Eesti Muinsuskaitse Selts on oma juhatuse ning volikogu istungeil asunud mitmele vägagi põhimõttelisele seisukohale mitmes ajalugu puudutavas küsimuses. Viimane Volikogu istung toetas Eesti Rahva Muuseumi muret Raadi mõisahoonete saatuse üle, on algatatud korjandused Villem Reimanni ausamba püstitamiseks, Lembitu kuju taaspüstitamiseks Suure-Jaanis, 192 mõrvatu mälestuse jäädvustamiseks Tartus. Tehti ettepanek küüditatute täieliku nimekirja avaldamiseks. Vabariigi valitsusele ja Tallinna linnavalitsusele koostati märgukiri, milles tuntakse muret saastatud õhu pärast meie pealinnas, mis kõigele muule lisaks lausa hävitab meie mälestisi. Peamisiks saasteallikaiks on koondised „Eesti Paberitööstus” ja „Eesti Fosforiit”. Võimsad rahvuslikud ettevõtmised olid muinsuskaitsepäevad Tartus. Neljaks päevaks olid kokku sõitnud klubide ja seltside esindused üle kogu maa. Päevade programm oli ülitihe, algus hommikuti kella 9–10, õhtule mindi alles kesköösi või hiljemgi. Hulgaliselt loenguid, mõttevahetusi, kontserte, etendusi, näitusi. Päevade kõrgpunktiks oli miiting endise Eesti Üliõpilasseltsi Maja ees. Osalenute arvu hinnati 6–8 tuhandeni. Üha muutuvate aegade märk oli seegi, et ausse olid tõstetud rahvusvärvid. Ei, Eesti Vabariigi sümboolikat miitingul ega muudel muinsuskaitse päevade üritusil ei pruugitud, küll oli aga EÜS-i maja ees peetud rahvakogunemisel aukohal eraldi kolmest rahvusvärvilisest kangast – sinisest, mustast ja valgest koosnev lippudegrupp. Veel pool aastat tagasi mõeldamatu tegevus oli nüüd enesestmõistetav ja keegi EMS-i tegevust seadusevastaseks ei tituleerinud. Mis toimub muinsuskaitsekuul Hiiumaal? Hiiumaa Muinsuskaitse Selts kavatseb korrastada Suuremõisa kõrtsi varemeid – puhastada need võsast ja risust, samuti konserveerida müürijäänused. Selles töös lööb kaasa ka „Kodusaar”, kes lisaks läheb abistama muuseumirahvast kolimisel uude fondihoidlasse. „Kodusaare” eestvedamisel on plaanis korraldada Kärdla kalmistul korrastustalgud. Rõõmustav on, et muinsushuvi on tekkinud ka muudes Hiiumaa koolides. Kolmapäeval oli rajooni kultuurimajas Kärdlas Hiiumaa koolide kodulookonverents. Möödunud õppeaastal on tehtud tõhusat tööd kodupaiga kultuuriloo jäädvustamisel. Tulemustest saigi kuulda-näha. Oma tehtud töödest pani näituse välja ka „Kodusaar”. Loodetavasti leiab iga Hiiumaa kool endale tööd mõne kodukandi muinsuse korrastamisel. Olgu neiks siis kalmistud, muinaskalmed, mälestiste ümbrus. Õpilaste abi oleks teretulnud ülalnimetatud rahvaluule ja ajaloopärimuse kogumissel. Hiiumaa Muinsuskaitse Selts on asunud ka meie lähimineviku valgete laikude kustutamisele. Jutt on küüditamistest, mis loomulikult ei läinud mööda ka meie saarest. Hinnangu andmiseks küüditamisele kasutaksin EKP Keskkomitee sekretäri Indrek Toome sõnu, mis lausutud loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil Tallinnas Toompeal aprilli algul: „Küüditamine oli üks stalinismi massilise represseerimise vahendeid, millele ei ole õiguslikku ega inimlikku õigustust. Küüditatute hulgas oli tõepoolest kuritegudes süüdi olnud isikuid, kuid ka nende üle oleks tulnud kohut mõista vastavalt kehtivatele seadustele. Meie kohus rahva ees on rehabiliteerida kõik need, kes süütult või oma süüle mitteadekvaatselt kannatasid või hukkusid sel perioodil!” Hiiumaa Muinsuskaitse Selts püüab koostada meilt küüditatute nimekirja. Nii 1941. kui ka 1949. aasta küüditatute omi. Et neid teadaolevail andmeil Hiiumaal ei leidu, kohalikus arhiivis vähemasti mitte, tuleb toetuda mälestustele. Ootaksime kaasabi kõigilt, kel on midagi teada nende süngete sündmuste kohta. Nii inimeste nimesid kui ka mälestusi. Adresseerida võib saadetavad materjalid kas koduloomuuseumile (Hiiumaa, Kassari, tel. 9 71 21) või postitada Hiiumaa Muinsuskaitse Seltsile (rajooni kultuurimajja aadressil Kärdla, Võidu 22). Üks äraunustatud asi, mis taas ausse tõstetud, on korjandused. Üle Eestimaa korjatakse EMS-i egiidi all vahendeid kolme asja heaks (vt. ülalpool). Neile lisaks kuulutab Hiiumaa Muinsuskaitse Selts välja korjanduse Püihalepa kiriku ennistamise heaks. Restaureerimistööd algavad nüüd tõepoolest pihta. Toetada võivad neid nii eraisikud kui ka organisatsioonid. Pangaülekanded saab teha Eesti Kultuurifondi sihtannetusena EKF-i transiitarvele nr. 702 301 NSVL Agrotööstuspanga Kärdla osakonnas. Algavaks suveks ilmuvad aga meie rahvakogunemistele korjanduskarbid, kuhu inimesed annetada võivad. See, et meie vanim mälestis oma täies ilus seisma hakkaks, võiks küll KOGU Hiiumaa asi olla. Muinsuskaitsekuu juba käib. Juhtigu ta veel kord kõigi mõtted sellele, mida tähendab meile meie oma ajalugu ja kas seda hoidmata suudame hoida oma eripära, jääda eestlasteks!
|
|||||
 |
Hiiumaa Muinsuskaitse Selts | |||||
|
|
|
|
|
||